Slovakkias toimus teist korda Rahvusvaheline Alternatiivteatrite Festival Tempus Art 2004. Festivalist võttis kaks aastat tagasi osa ka Salong-Teater “Jevgeni Oneginiga”, mis võitis festivali eripreemia klassikalise teksti kaasaegse tõlgendamise eest.
Seekordse festivali avas rahvusvaheline teatriprojekt Shakespeare`i Macbeth, kus mängisid teiste hulgas ka Eestit esindanud Salong-Teatri näitlejad Tanel Bergmann, Kadri Oim, Triin Jugapuu ja Priit Öövel. Ülejäänud trupp tuli Tšehhist, Ungarist, Slovakkiast, igaüks mängis oma emakeeles. Esietendusele eelnes kahekuuline prooviperiood Slovakkias. Lavastust mängiti septembri ja oktoobri jooksul nii Slovakkias kui Ungaris, kokku anti seitse etendust. Lavastaja Robert Csontose töödest Eesti publikul olnud võimalus näha Richard III. Ta on lavale toonud nii klassikalisi tekste (lembus Shakespeare´i vastu) kui uusdramaturgiat (Mayenburg) või hoopis luuletustel põhinevaid töid (Lorca tööd).
Näitlejate sõnul saadi projektist hindamatu kogemus kuna töötati rahvusvahelises trupis, kellega tuli leida ühine keel ja ansamblitunnetus. Lavastaja töötas Grotowski meetodil, oluline on leida laval õige tunnetus.
Triin Jugapuu: “Mulle meeldis, kuidas ta näitlejatega töötas proovi algusest kuni lõpuni. Roll peab tulema näitlejast endast, näitlejad pole tema jaoks nukud. See oli hästi oluline, et keskenduda maksimaalselt ning tunnetada enda energiat. Ta tegi meile erinevaid harjutusi ja ülesandeid. Üks meist läks saalist välja ja talle anti etüüdiks ülesanne, mis oli täielik vastand sellele, kuidas teised pidid temale reageerima. Ükskord tekitas selline sõnatu vastandus minus sellist kurbust, et ma hakkasin ootamatult nutma. Ühelt poolt on see hea, kuna minus avanes miski, aga teisalt on lavastuse jaoks mõnikord olulisem tundeid kontrollida. Laval on see näitleja huvitavam, kes sisemiselt võitleb endaga. Temas on energiat ja ta teda vaadatakse, et mis temaga toimub”.
Kadri Oim: “See töö nõudis, et me näitaksime erinevaid tundeid välja, lavastaja tahtis minult viha, ja ta oskas mind nii aidata, et ma tõesti läksin täitsa hulluks kohe, mul hakkas hirm enda ees. See kõik tuleb minust endast, ometi on see enamuse ajast peidus. Ta ei tahtnud mängimist, vaid et kõik tuleks ausalt endast, et inimene oleks”.
Priit Öövel: “Jah, tee pigem sitemini, aga mine lavale ja keskendu, võta aega, ja kui sa tunned, et on õige aeg, siis tee. Niimoodi me töötasime proovides”.
Kadri: “Ja need olid füüsiliselt hästi rasked proovid, mis võtsid täitsa läbi”.
Priit: “Kui keha oli väsinud, siis vaim läks lahti. Mõistus oli vabam. Palju töötasime energeetikaga, et tunnetada ruumi, iseennnast ja teisi”.
Triin: “Ta suunab ja küsib, kas sa tunned ennast selles olukorras hästi, loomulikuna, ja kui sa ei tunne, siis otsitakse uus variant. Näiteks see koht, kus sa laval seisad, ei sobi sulle. See ei ole niisama, lavastuse ruumis see koht lihtsalt ei sobi sulle. Mitte sulle kui näitlejale vaid tegelasele. Ruum ja tegelaste omavahelised suhted peavad energeetiliselt omaks saama. Mulle avaldas muljet, et kõik on nii paigas, et ma pean ka enda jaoks kõik läbi mõtlema”.
Kadri: “Me läksime esietenduse paika mitu päeva varem kohale, et ruum läbi tunnetada ja omaseks teha”.
Triin: “Meil oli ülesanne iga etendus end üllatada”.
Priit: “Lavastus oli sümbolistlik, laval oli neli spiraali, nagu saatuse keerud. Hästi palju koreograafilisi elemente. Ma kujutan ette, et publik küll kõigest aru ei saanud, mis ta nägi, aga kui ta isegi peaga ei mõistnud, siis tunnetuslikult oli lavastus nii tehtud, et seegi ei häirinud, et igaüks rääkis oma keeles. Aru saadi ikka”.
Triin: “Iga liigutus tähendab midagi. Lavastuse algidee oli, et saatusel hakkab igav. Lavastaja sõnul on Macbeth üks igavamaid Shakespeare`i näidendeid, alguses öeldakse kõik ära, mis juhtub. Aga tema tahtis sellest teha nagu Agatha Christie kriminulli. Shakespeare´il on seal kolm nõida, aga meil oli selle asemel Saatus, kes hakkab inimestega mängima, kuna tal on lihtsalt igav. Ja ta vaatab, mis juhtub”.
Kadri: “Kõik näitlejad on kogu aeg laval, aga seal on valgustega väga huvitavalt lahendatud, et valgus süttib uute tegelaste peal, algab järgmine stseen”.
Priit: “Etendus, see on erinevad pildid. Väga palju oli rütme kasutatud. Enamjaolt mängis igaüks omas keeles, aga minul oli ka näiteks slovakkiakeelseid lauseid. Mingi tekstiosa oli ka kärbitud”.
Triin: “Kõige enam meeldis mulle Budapestis Thalia teatris. Esiteks on seal teatris suurepärane õhkkond, väga kodune. Teiseks on lavastusmeeskond äärmiselt professionaalne”.
Priit: “Pealegi on see teater varustatud kõige moodsama tehnikaga”.
Triin: “Mulle väga meeldib ka etenduse plakat, embrüo universumi taustal. Minu arvates on selles kujundis kõik olemas – inimene ja kõiksus”.
Tanel noogutab.
Macbeth: Tanel Bergmann
Leedi Macbeth: Kadri Oim
Saatus: Triin Jugapuu
Banquo: Priit Öövel
Küsitles ja pani kirja Kristo Kruusman
