Teatrifestival Moskvas
Moskvas korraldatav festival Zolotaja Maska sarnaneb meie Draamadega. See on iga-aastane festival, mis peaks andma ülevaate Vnemaa viimase hooaja paremikust, seal jagatakse preemiaid parimatele lavastustele, näitlejatele, lavastajatele jne. Tegemist on ühe prestiizikama festivaliga, kus isegi nominendiks olemist peetakse väga auväärseks. Tänu Kultuurkapitali toetusele külastas seda festivali ka Salong-Teatri kolmeliikmeline esindus.
Erki Aule: Eks see parimatest parimate välja valimine kunstis ja eriti teatris on alati probleeme ja küsimusi tekitav, seepärast ei hakkagi süvenema, mis põhimõttel komisjon etendusi valis tegi ja preemiaid jagas. Igatahes see etendustevalik, mida näidati viie päeva jooksul välismaalastele, oli piisavalt kõrgetasemeline ja mitmekülgne, lubades saada teatud aimdust vene teatrielu hetkeseisust ja meeleoludest.
Dajan Ahmet: Erinevalt eesti draamafestivalist valib siin etendusi välismaalane, kes on vaba kohalikest mõtlemisstampidest ning otsib uut, huvitavat ja andekat teatrit - seda mida oleks huvitav vaadata ka välismaalastele. Eestis festivali osalejaid valib teatrikriitik kes on tahtmatult tendentslik ja peab lähtuma üldlevinud arvamustest, ning enamasti peab see ühtima ka teatri jagatavate teatripreemiate nimekirjaga.
Moskva Noore Vaataja Teater (MTJuZ); Daam koerakesega.(Lav. Kama Ginkas)
Erki Aule: Nähtud lavastustest üks huvitavamaid ja sisukamaid, seda nii lavastuslikult, kui ka näitlejate mängu poolest. Mängiti teatri rõdul, nii, et näitlejad mängisid kogu etenduse maha kolme meetri laiusel ribal, rõdu serval, kauguses kumas vaid suurele lavale ehitatud laevavrakk. Sellide mängupaik andis lavastusele huvitava kontseptsioonilise vormi – kogu tegevus toimus just kui pimendava kuristiku serval. Etendus ise algas poolklounaadlikult, neli näitlejat lustisid ja etüüditasid, mängides supelkostüümides miime, kuni mingil hetkel hakati Tsehhovi novelli jutustama, just nimelt jutustama, sest algul üritati klassiku lauseid teineteise eest ära öelda või totakalt lahti mängida, hiljem, kui kirjaniku muretud kuurortromantika kirjeldused sisukamaid noote hakkavad omandama, eraldusid ka kaks näitlejat – Mees ja Naine, kelle armumise ja armastuse lugu meile näidati. Kaks supelkostüümis miimi aga jäidki neid läbi tüki saatma ja assisteerima, olles justkui ajalise vahemaa tagant kangastuvad kõverpeegli pildid. Leidlikult ja täpsete kujunditega keeras Ginkas klounaadilikult alanud etenduse lõpuks psühholoogilise teatri võtmesse ja lasi Igor Gordinil ja Julia Svezakoval andel särama lüüa. Venelikku valu ja kirge oli etenduses küllaga, mine tea, kas selline irooniline hoiak ja väilise vormi pidev lõhkumine ja muutmine võimendas või lahjendas seda.
Dajan Ahmet: Väga hea lavastus. Klassika segatakse oskuslikult palaganiga. Iseenesest ei ole siin midagi traagikat on varemgi läbi koomika näidatud. Antud juhul oli meeldiv tõdeda, et seda oli tehtud stiilselt, mistõttu see vorm mõjus orgaaniliselt ja põhjendatult.
Puskini nimeline Teater; Naeruakadeemia. (Lav. Roman Kozak)
Erki Aule:Tänapäeva Jaapani dramaturgi näidend Esimese Maailmasõjaeelsest perioodist, mis kirjeldab näitekirjaniku ja tsensori omavahelisi kohtumisi seitsme päeva jooksul, mil komöödia kirjutanud dramaturg peab huumorimeeleta tsensori juhendamisel oma näidendi “esinemiskõlbulikuks” vormima. Lavastaja oli mängima kutsunud kaks väga tuntud vene näitlejat Andrei Panini ja Nikolai Fomenko. Viimane on lisaks arvukatele teatri ja filmirollidele kogunud kuulsust ka estraadilauljana ja televisooni soumehena. Seepärast näha Fomenkot nürimeelse tsensori rolli on juba iseenesest naljakas ja intrigeeriv – koomik mängib huumorimeeleta tsensorit. Lavastaja ja näitleja auks tuleb öelda, et neil õnnestus vältida sellistel puhkudel varitsevaid ülemängimise ja rahva iga hinna eest naerma ajamise vajaduse karisid. Etendus oli stiilne ja täpne. Kui Fomenko mängis oma tegelast väga napis stiilis, tema liikumisjoonis oli lakooniline ja hillitsetud, siis Panini tegelane, oli oma mängumaneerilt tema antipood, mängides kohati üle, reageeris ebaadekvaatselt zestikuleerides, kuid suutes siiski püsida sellel peenikesel noateral, mis kogu tema mõttetu rabelemise lavastuse siseselt ära õigustas. Aeg- ajalt meenutasid Fomenko ja Panovi tegelased oma mängumaneeri poolest tegelaskujusid mõnest Kabuki teatri etendusest, kes ajavad ajavad omavahel on asju meis meid justkui ei puuduta, aga mis meile samas väga korda lähevad. Nauditav etendus, mis võlub lihtsuse ja täpsusega.
Moskva Rahvuste Teater; Eksperiment: Kajaka lavastamine Stanislavski meetodil (Lav. Andrei Zoldak)
Erki Aule: Lavastus, mille puhul ei tekigi kahtlust, et vorm on olnud antud juhul kõige olulisem. Lavastaja on oma konseptsiooni aluseks võtnud Selle kuulsa Niina Zaretšnaja monoloogi, mida too järve kaldal esitab. Lavastaja otsibki uusi vorme, ta otsib neid just kui Treplevi silmade läbi, Kajakas on lavastatud nii, nagu seda oleks lavastanud Treplev, kui temast lavastaja oleks saanud. Etendust mängiti Moskva Rahvuste Teatri laval, mis oli remondi tõttu tellingutes, publik ja näitlejad mahtusid sinna suurepäraselt ära, lava oli ilmselt pisut suurem kui Eesti Draamateatri oma. Mingeid dekoratsioone ei olnud, välja arvatud, ratastega laud ja rula moodi plaadid, millel näitlejad kõhuli olles ringi sõitsid, sest ilmselt kujutas see lavaruum endast aeg-ajalt järve põhja ja inimesed selles olid kalad, või midagi sellist. Tõenäoliselt oligi selle etenduse suureks puuduseks see, et lavastusse oli üritatud sisse panna liiga palju kujundeid, mille sügavam tähendus tihtipeale kaduma kippus minema. Kõik need lae alt pudenevad konservikarbid, nööride otsas kiikuvad kivid, mööda lava veerevad puumunad, hiigelsuured keerlevad hammasrattad lakkasid olemast mingil hetkel huvitavad, sest neil puudus sisuline kate, nad olid just kui kujundid kujundite pärast, aga mispärast tekkis üks või teine kujund, või mis ta tähendas, see jäigi tihtipeale arusaamatuks. Põhjus võib olla ka selles, et sellises agressiivselt ülepakutud vormiga lavastuses kaob sootumaks näitleja, ta muutub sama teisejärguliseks kui nurgas suitsev samovar või lava taga kääksuv viiul. Näitlejaid oli laval palju aga kohati paistis, et nende jõud tekstist ja laval laiutavast rekvisiidist üle ei käi. Etüüditamised kujuteldavate esemetega, kanoonilise Tšehhovi teksti ekspressiivne tõlgendus, kõik see tuletas meelde, et nii Treplevil kui ka Stanislavskil oli õigus, kui nad väitsid – uusi vorme on vaja, uusi vorme. See, et lisaks vormile on oluline ka sisu, selles ei kahtle peale selle lavastuse vaatamis aga ilmselt keegi.
Planeet (Lav. Jevgeni Griskovets)
Erki Aule: Meil Eestiski tuntud noor näitekirjanik, keda peetakse hetkel vene teatridramaturgia üheks iseloomulikumaks autoriks. Tema peamiselt monotükid räägivad vaatajale pealtnäha lihtsatest asjadest, inimestest, majadest, autodest, armastusest, rongidest, raamatutest, unistustest, lilledest paeludes oma vahetu ja lihtsa jutustamisstiiliga. Lavastaja-näitekirjanik-näitleja Griskovets on tavaliselt oma tükkides laval üksi olnud, seekord kasutas ta ka teist näitlejat, õigemini näitlejannat, kes kehastas naisterahvast, kelle tegemist autor anonüümse tegelasena kõrvalt jälgis-kommenteeris, suutes luua ühe tundmatu naisterahva tegevuses ja oma mõtetes seoseid ja allusioone, milles vaataja paratamatult iseenda mõtteid ära tundis. Tekkis efekt, kus vaataja mõtles, et kurat küll, ma olen ju täpselt sama moodi mõelnud, aga näed, see mees on selle sõnadesse pannud ja räägib seda kõike lavalt. Selline vene hingeelu ja mõttemaailma irooniline interpretatsioon tekitas saalis pidevalt naerupahvakuid ja vaheaplause, nii, et võib arvata, et etendus täitis oma eesmärgi – olla huvitav, ning see, kas autor laval näitles või lihtsalt rääkis, ei omagi lõppkokkuvõttes tähtsust, igal juhul on tegemist elusa teatriga, mis (vähemalt vene vaatajale) väga korda läheb.
Dajan Ahmet: Sitt näitleja, sitt lavastus, sitt dramaturgia, ainus voorus, et ta jutustab siiralt ja igav ei hakka.
Puskini nimeline Teater; Antigone (Lav. Vladimir Agejev)
Erki Aule: Agejev kuulub nende noorte lavastajate põlvkonda, kelle töödes püütakse leida midagi uuenduslikku ja intigeerivat. Olles kuulsa Anatoli Vassiljevi õpilane rõhutas ka Agejev ise, kohtumisel ajakirjanikega, et teda ei huvita tükid, kus ei ole sees maailmavalu, see tähendab, et tema jaoks on teater on vahend rääkimaks millestki ülevast ja igavesest. Anouilh’i Antigonele oli lavastaja lisanud katkendeid ka antiikdraamast ja oli näha, et materjal on olnud talle väga tähtis ja lähedane, kui kätt südamele pannes peab tunnistama, et vaatajale see samavõrd korda ei läinud. Lavastus kippus venima ja paraku ka näitlejakoosseis ei olnud kõige parem. Mängiti tühjal laval, publik istus kahel pool. Stseenide vahele olid pandud tantsunumbrid, mida esitasid trummipõrina saatel hallid nimetud kogud. Need iseloomustasid tegelikult ka lavastust, mis oli justkui õõnes trummipõrin hallide kogude saateks, hallide ja ilmetutena tundusid kõik näitlejad, kaasaarvatud ka Kreoni osatäitja. Ainus elav tegelane, oli Antigone, kes nii tegellasena, kui ka näitlejana säras ja hoidis elus seda pisut kivinenud etendust. Kui üritada seda lavastust võrrelda näiteks Theatrumi, siis on nad oma lähenemiselt üpris sarnased, suurim erinevus ongi ehk Antigone, kui tegelase tõlgenduses. Theatrumi lavastuses oli Antigone väike pahane tüdruk, kes ei taha taganeda oma põhimõtetest ja näitab Kreonile oma sissepoole suunatud kangust, Agejevi lavastuses oli rõhk aga asetatud teistpidi – Antigone ei näita oma kangust ja pole märter, kes valib elu asemel surma, vaid on tavaline inimene, kellel pole eksistentsiaalseid valikuid, vaid on ainult üks võimalus - käituda südametunnistuse järgi, teda ei juhi mitte trots vaid rõõm selle üle, et ta võib toimida nii nagu õigeks peab. Kreon, muutus seeläbi tema kõrval pragmaatiliseks vanameheks, kelle moraali- ja elukriteeriumid on väiklased ning naeruväärsed.
Dramaturgia ja Rezissuuri Keskus; Plastiliin (Lav. Kirill Serebrennikov)
Erki Aule: See naljaka nimega keskus tegutseb tegelikult Taganka teatri kõrval asuvas Võssotski muuseumi saalis ja on olnud hüppelauaks paljudele noortele dramaturgidele ja rezissööridele. Kirill Serebrennikovi, kes on tegutsenud peamiselt televisioonis, peetakse üheks omanäolisemaks nooreks rezissööriks ning Plastiliini lavastus toetas igati seda arvamust. Väliselt lihtne kujunemislugu kahest noorukist, kes käivad koolis, teevad pättust, arutavad maailmaasju, lähevad “naistesse” ja vägistatakse lõpuks kahe jõhkardi poolt. Kujundite täpsus ja stiilipuhtus muutsid selle pealtnäha banaalse loo kunstiliseks tervikuks, kus lisaks tugevale rezissuurile tõusis teravalt esile ka ühtlaselt võimas näitlejaansambel. Praktiliselt tühja lava täitsid täielikult oma mänguga näitlejad, kellest enamus kehastas etenduse jooksul mitut tegelast, tihtipele balansseerides oma interpretatsioonides lausa hea ja halva maitse piiril. Tuleb tunnistada, et siiski ühegi näitleja samm sellel piiril mängides ei vääratanud ja selline “ülev madalus” muutus omaette stiiliks. Kui lavale tuleb meesterahvas, kellel on ette pandud poroloonist rinnad ja hakkab mängima keskealist õpetajannat, siis võiks arvata, kui piinlikult see kõik võiks välja näha. Kuid, nagu öeldakse, heade näitlejate esituses omandavad ka kõige rämedamad stseenid vormilise ja esteetilise täiuse. Ning seda tuli selle lavastuse puhul korduvalt kogeda. kui laval jõudis kätte poiste vägistamise stseen, siis ma salamisi juba lootsin, et ega ometi nad seda laval mängima ei hakka, kuid ma eksisin, see stseen mängiti ausalt lõpuni, koos kõigi sinna kuuluvate emotsioonide ja nüanssidega, kuid nii, et et minu kõrval istuja pidi minult sosistades küsima, huvitav, mis nüüd toimub, miks nad tantsima kakkasid. Vorm ja mõtestatud kujundlikkus olid selle lavastuse lahutamatu ja tugevaim külg.
Dajan Ahmet: Hea lavastus, tugevad näitlejad. Heas mõttes teatraalne etendus. Vene olme on viidud õnnestunult kujundite tasandile ja vabanetud naturalismist. Supernäitleja oli see, kes kehastas nais-õpetajat. Mängib nii et, silmi ei sa ära. Tõeline nauding. Ärritas et vägistajate paar pidi olema kaukaasia islami taustaga. Otse küll ei öeldud, kuid kujundite rida oli üheselt mõistetav.
Vahtangovi nimeline Teater; Cyrano de Bergerac (Lav. Vladimir Mirzojev)
Erki Aule: Võib kohe etterutates öelda, et peaosatäitja Maksim Suhhanov pälvis selle rolli eest festivali parima meesnäitleja preemia. Tänu edukatele filmirollidele ja teatritöödele, on temast saanud viimaste aastate üks populaarsemaid Venemaa meesnäitlejaid. Sellest andis ka tunnistust noortest austajannadest pungil hiiglaslik Vahtangovi teatri saal. Suhhanovi edu taga seisab suurel määral ka lavastaja Mirzojev, kellega nad on edukalt varemgi koostööd teinud. Mirzojevi lavastusi on saatnud alati kui mitte just kunstiline edu, siis vähemalt mingi skandaalne või novaatorlikkuse aura, mis meelitab tema töid vaatama kõige laiemaid rahvamasse. Ka Vahtangovi teatri Cyrano on Moskvas, teiste Cyranode hulgas üks populaarsemaid. Paraku ilmselt mitte lavastuse, vaid selles mängivate näitlejate pärast. Lisaks Suhhanovile, mängib siin ka Irina Kuptsenko - Roxanne’i ning Christian Nevillet’ rollis Vjatseslav Salevits. Paraku tuleb tõdeda, et kuigi Kuptsenko on väga hea näitleja, häiris see, et tegelikult ei ole Roxanne´i taolised naiivitarid siiski päris tema ampluaa, seda enam, et ta on ka Suhhanovist paarkümmend aastat vanem ning mõjub vanemana ka laval. Kohe kuidagi, ei suutnud ma tõsiselt võtta tema sinisilmseid monolooge, ning seda, et Bergerac võiks selliseses “daamis” näha oma armastuse ja hukutava kire objekti. Selle suhteliselt nõrga lavastuse plussiks tuleb lugeda kunstnikutööd, eriti kostüüme, mis olid kujundatud Pavel Kaplevitsi poolt. Teda seob Mirzojeviga juba pikaajaline koostöö, ning tema originaalsed ja fantaasiarikkad kostüümid on kujundanenud vaat, et Mirzojevi lavastuste stiiliks.
Jakuudi Rahvusteater; Olonko (Lav. Andrei Borissov)
Erki Aule: Tegemist on rahvuseepose lavavariandiga, mida mängiti jakuudi keeles. See tükk kandideeris Vene teatripreemiale kolmes kategoorias mitte ainult sellepärast, et näidata kõigile, et ka jakuudid võivad tunda ennast täieõiguslike Venemaa kodanikena, vaid ka sellepärast, et tegelikult oli nähtud tohutult vaeva, tuues lavale keeruka ja ebateatraalse jambilise teksti, mida siis teatraalsete ja lihtsate kujunditega püüti elavaks mängida. Võib ette heita vaid seda, et mindi seda nn ooperlikumat teed pidi ja pandi rõhku välisele – kostüümidele, dekoratsioonidele, muusikale - ühesõnaga sellele, mis on effektne ja on atraktiivne välismaalastele. Seda tõelist jakuudi rahvuslikkust, traditsiooni ja omapära paistis kõige selle tagant välja natuke vähevõitu aga muidugi võib-oola see ainult tundus nii, et vähe...
Dajan Ahmet: Etnograafia on olati huvitav. Mõttetu oli ajada enne ürgse draama algust, näitlejad smokingites ja ja kikilipsudes lavale. Püüti ennast justkui distantseerida kõigest järgnevast. Ilmne väikerahva kompleks.
Pjotr Fomenko Meistriklass; Sõda ja rahu (Lav. Pjotr Fomenko)
Erki Aule: Stiilipuhas lavastus, mis teenis peaauhinna Zolotaja Maska väikelavade lavastuste kategoorias. Ilmselt pole siiski tegemist Fomenko kõige tugevaima lavastusega. Pea neljatunnise etenduse aluseks on romaanist võetud esimese köite esimene kolmandik ja sealtki keskendutakse vaid ühele liinile. Tugeva dramaturgilise alusteksti puudumine teebki selle etenduse pisut laialivalguvaks ja rabedaks. Noored näitlejad mängivad küll palju erinevaid rolle ja teevad seda himu ja õhinaga, kuid vaid vähestel nendest õnnestus laval elavaks muutuda ja oma rolliga karakteri mõõtmed omandada. Selles suhtes oli tõesti kõige õnnelikumas seisus Galina Tjunina, kes kehastas esimeses vaatuses vanaldast Anna Sererit, teises võimukat Natalja Rostovat, ning kolmandas vaatuses tundelist Maria Bolkonskajat, kõik need kolm tegelaskuju võimaldasid noorel näitlejannal piisavalt oma võimeid näidata ja tõusta teenitult Zolotaja Maska parimaks naisnäitlejaks. Tugev ansamblimäng ja mitmed täpselt lavastatud stseenid loovad väikeses kaheksakümnekohalises saalis atmosfääri, mis etenduse lõppedes lummab publikut sedavõrd, et pea alati aplodeeritakse Fomenko trupile seistes.
Dajan Ahmet: Ausaltöeldes ei saa ma aru Fomenko fenomenist. Kas tõesti Moskva teatrieliit oskab hinnata seda, mis on lihtsale teatrikülastajale jääb nähtamatuks. Professionaalsus. Puuduvad igasugused teatraalsed effektid, muusika, kostüüm, valgus on jäänud ainult ansamblimäng. Väikesed ja maitsekad konseptuaalsed ideed ja varjatud sisemine rütmika. Väliselt ei torka etendus mitte millegi poolest silma. Ette heita oleks vaid seda, et paraku on teatril suhteliselt nõrktrupp. Tõeliselt tugevaid näitlejaid on vähe. Kuid ansamblitöö on puhas, näitlejad töötavad täpselt ja etteantud raamides. Lavastajana Fomenko mängitseb, kasutab rohkesti sisemiste rütmide klišeesid, üksikuid akkorde, pidevalt hoiab lavastust elusana võttega mäng mängus selles suhtas on teater rikas.
Moskva linnas on teatreid ühes kvartalis rohkem, kui kogu Eesti peale kokku. Ja ei saa öelda, et teatrit seal kellelegi vaja ei lähe, pigem vastupidi, vaat et jääb veel puudugi, selles suhtes on tal Eestiga üpris palju ühist.