7. – 15. septembrini 2002 osales Salong-Teatri lavastus “Jevgeni Onegin” rahvusvahelisel alternatiivteatrite festivalil Tempus Art 2002, Slovakkias. “Jevgeni Onegin” sai eripreemia klassika modernse tõlgendamise eest. Lisaks Eestile osalesid Slovakkia, Poola, Tšehhi, Läti, Leedu, Ungari, Inglismaa ja Hollandi teatrid. Festivali direktor oli Tatjana Masnikova Rožnava Linnateatrist.
Festival toimus maalilises Rožnava linnas, mis asub Lõuna-Slovakkia mägede keskel. Iga päev toimus vähemalt üks etendus. Peale etendust käis publiku hulgas ringi küsitleja kaamera ja mikrofoniga. Järgmisel päeval oli alati arutelu eelmise päeva etenduse teemal, mis algas eelmisel päeval publiku hulgas lindistatud arvamuste vaatamisega. Arutelul osalesid näitlejad-lavastajad osavõtvatest teatritest, kriitikud, žürii liikmed ning kohaliku teatri esindajad.
Sama olulised kui etendused olid kindlasti workshopid, loengus ja nätused, mida andsid nii kohalikud kui välismaised lektorid.
Kõige olulisemaks workshopiks, millest osa võeti oli kahtlemata Robert Csontose seminar (workshop) Lavaline liikumine, tants ja luule, mille töö põhines Lorca tekstil “Surmatoov liblikas”. Koos eesti, slovakkia ning inglise näitlejatega valmis selle aja jooksul 40-minutiline lavastus, mida mängiti festivali viimasel päeval katoliiklikus kirikus. Proovid toimusid iga päev kaheksa tundi. Lavastus põhines peamiselt liikumisel, kuid kasutas ka eesti ja inglise rahavalaulu, ning eesti-, inglise- ja slovakkiakeelset teksti.
Festival toimus Rožnavas esimest korda ning järgmine festival on aastal 2004.
Tagantjärele üks kõige meeldejäävamaid etendusi oli Kesk-Euroopa Tantsukompanii “Nero, mu armastus”. See oli tantsuetendus, või liikumis-etendus, mida esitasid kaks artisti, mees ja naine. Lavastus kasutas oma alternatiivset tantsukeelt. Kõik liigutused olid väga täpsed, selged ning omasid tähendust. Igas liigutuses oli pinge, kõige jaoks oli võetud aega teha ning aega saada aru. Mõni fraas etendusest näitas aastate möödumist, mõni lihtne liigutus haaras endasse sünni, surma, kannatuse. Liikumises oli palju kordust, ning väga selgelt alustatud ja lõpetatud fraasid. Igal fraasil oli antud oma aeg ning täpselt tunnetatud mehhaanika. See on see, et sa võtad käe, ja hakkad sõrmi kokku suruma, kui nad on koos, hakkad neid lahti sirutama. Kogu tsükkel algab uuesti otsast peale. See oli väga detailne ja lahkamis-täpne esitus Rooma keisrist Nerost.
Kui vaadata publiku reaktsiooni, siis võib olla pool saalist ei plaksutanud ning oli lahkudes pettunud. Samas oli inimesi, kellele see väga meeldis. Üks festivalil kõlanud mõtetest oli, et alternatiivse teatri tunnuseks on poleemika, on inimesi, kellele see ei meeldi, ja teisi, kellele see meeldib.
Mul tekkis vaadates tunne, et Nero kogu iseloom ja tema Rooma ajastu oli sellesse lavastusse tõmmatud, mis toimis kanalina ning andis edasi Nero ümbert paiskunud tumedat jõudu. Võib olla oli “kurjuse ausus” etenduses üks põhjus, miks publiku arvamus läks nii lahku.
Mainin veel Teater Provisoriumi ning “Teatri” lavastust Ferdydurke, milles oli geniaalselt leidlikke etüüde teemal seks, vaimuliku pilge, joomine. Üks valgustkartev teema teise järel võeti ette ning hakati lammutama kirikuvagadust, moraali, karskust, purustama neid kaitsereakstioone, mis seksi või kiriku ümber mõnikord on.
Festivalil jagatud preemiad:
Festivali parim lavastus:
Teater “Provisorium” ja trupp “Teater”, Lublin, Poola:
Witold Gombrowicz
“Ferdydurke”
Silmapaistva lavastuse preemia:
Amsterdami Kammerteater, Amsterdam, Holland:
Gertrud Steini ja Saša Sokolovi tööde ainetel
“Mu õde Eva”
Parima meesnäitleja preemia:
Kesk-Euroopa Tantsutrupp, Budapest, Ungari:
Dezsö Kosztolanyui romaani “Nero, verine poeet” ja Seneca tööde põhjal
“Nero, mu armastus”
Parima naisnäitleja preemia:
Leedu Riiklik Draamateater, Vilnius, Leedu:
Samuel Beckett`i “Õnnelikud päevad” põhjal
“Sõnad liivas”
Festivali direktori preemia klassika modernse tõlgendamise eest:
Salong-Teater, Tallinn, Eesti
Aleksander Puškin
“Jevgeni Onegin”
Publikupreemia:
Alexander Duchnovic`i Teater, Prešov, Slovakkia
Karol Horak
“La Musica”
Kristo Kruusman
