Salong-Teatri “Jevgeni Onegin” on lavaversioon Aleksander Puškini kuulsast värssromaanist.
Kasutatakse Betti Alveri suurepärast tõlget.
Laval on kuus näitlejat, kes kehastuvad mängleva kergusega kord jutustajaks, siis mõneks tegelaseks.
Jutustamise asemel on sisse toodud dialoogid, nii mängitakse teatraalselt igat värssi, kaasa arvatud Puškini kommentaare.
Etenduses jälgitakse 19. sajandi kirjandusringi kohtumist, kus inimesed arutavad oma lemmikraamatuid. Kirjanduslik õhtu kasvab üle Tatjana ja Jevgeni traagiliseks armastuslooks. Eesmärk on tabada Puškini iroonilist ja vaimukat jutustamislaadi ja kasutada seda kontrastina rõhutamaks kahe noore inimese armastuslugu. Kuna luule on oma olemuselt rütmiline mängib lavastus palju kõnerütmidega.
Kirjandus ja raamatud on elus küllalt olulised komponendid, sama olulised on nad ka lavastuses, kõik tegelased laval loevad samu raamatuid aga kõik saavad neist aru omamoodi, see on justkui elu – kõik elavad nagu sama elu, samas on see igalühel nii erinev. puudub kriteerium: just nii on õige ja mitte teisiti, sama on ka raamatute tõlgendamisel, olgu selleks kasvõi Jevgeni Onegin – ei ole olemas reeglit, kuidas seda lugema peab, igaüks leiab sealt seda, mis tema jaoks oluline on. Seepärast ka osa näitlejaid mängib vaid traagilist ja romantilist armastuse liini, osa näitlejaid interpreteerib iroonilisi ja koomilisi stseene, osa juhib tähelepanu kirjanduslikele kommentaaridele kokkuvõttes aga nad kõik loevad ühte ja sama romaani, elavad laval ühte ja sama elu, ning üllataval kombel jõuavad ühe ja sama järelduseni – elu on kaunis, kui me oskame näha tema ilu.
Preemiad: festivali eripreemia klassika modernse tõlgendamise eest Rahvuvahelisel Alternatiivteatrite Festivalil Tempus Art 2002 Rožnavas, Slovakkias
Lavastaja: Erki Aule
Osades: Toomas Krall, Kadri Oim, Heino Pall, Triin Tüvi, Dajan Ahmet ja Tanel Bergmann.
Kunstnik: Britt Urbla
Tantsud: Ave Tuumalu
Laulud Puškini sõnadedele: Dede Noodla, Toomas Krall, Tanel Bergmann
Oma õla panid alla: Aigi Kõva, Kaidu Tiirik ja Toomas Laidmets.
Kasutatakse Betti Alveri suurepärast tõlget.
Laval on kuus näitlejat, kes kehastuvad mängleva kergusega kord jutustajaks, siis mõneks tegelaseks.
Jutustamise asemel on sisse toodud dialoogid, nii mängitakse teatraalselt igat värssi, kaasa arvatud Puškini kommentaare.
Etenduses jälgitakse 19. sajandi kirjandusringi kohtumist, kus inimesed arutavad oma lemmikraamatuid. Kirjanduslik õhtu kasvab üle Tatjana ja Jevgeni traagiliseks armastuslooks. Eesmärk on tabada Puškini iroonilist ja vaimukat jutustamislaadi ja kasutada seda kontrastina rõhutamaks kahe noore inimese armastuslugu. Kuna luule on oma olemuselt rütmiline mängib lavastus palju kõnerütmidega.
Kirjandus ja raamatud on elus küllalt olulised komponendid, sama olulised on nad ka lavastuses, kõik tegelased laval loevad samu raamatuid aga kõik saavad neist aru omamoodi, see on justkui elu – kõik elavad nagu sama elu, samas on see igalühel nii erinev. puudub kriteerium: just nii on õige ja mitte teisiti, sama on ka raamatute tõlgendamisel, olgu selleks kasvõi Jevgeni Onegin – ei ole olemas reeglit, kuidas seda lugema peab, igaüks leiab sealt seda, mis tema jaoks oluline on. Seepärast ka osa näitlejaid mängib vaid traagilist ja romantilist armastuse liini, osa näitlejaid interpreteerib iroonilisi ja koomilisi stseene, osa juhib tähelepanu kirjanduslikele kommentaaridele kokkuvõttes aga nad kõik loevad ühte ja sama romaani, elavad laval ühte ja sama elu, ning üllataval kombel jõuavad ühe ja sama järelduseni – elu on kaunis, kui me oskame näha tema ilu.
Preemiad: festivali eripreemia klassika modernse tõlgendamise eest Rahvuvahelisel Alternatiivteatrite Festivalil Tempus Art 2002 Rožnavas, Slovakkias
Lavastaja: Erki Aule
Osades: Toomas Krall, Kadri Oim, Heino Pall, Triin Tüvi, Dajan Ahmet ja Tanel Bergmann.
Kunstnik: Britt Urbla
Tantsud: Ave Tuumalu
Laulud Puškini sõnadedele: Dede Noodla, Toomas Krall, Tanel Bergmann
Oma õla panid alla: Aigi Kõva, Kaidu Tiirik ja Toomas Laidmets.
